Õhukompressori jahedamad uimed on ummistunud tolmu jms poolt, suruõhku ei jahutata hästi ja rõhu kastepunkt on suurenenud, mis raskendab vee järeltöötlusseadmetest eemaldamist. Eriti suvel blokeeritakse õhukompressori jahuti sageli.
Gaasi-vee eraldaja on vigane. Kui õhukompressor kasutab tsükloni eraldajat, lisatakse tsükloni eraldaja sisse spiraalne deflektor, et suurendada eraldusvõimet. Selle separaatori puuduseks on see, et selle eraldamise efektiivsus on kõrgem nimivõimsusel. Kui see kaldub kõrvale, on selle eraldamise efektiivsus suhteliselt nõrk, mille tulemuseks on kastepunkti tõus.
Gaasi tarbimine on suur ja ületab kavandatud vahemikku. Surveõhu ja kasutaja poole vaheline erinevus on suur, mille tulemuseks on suur õhu kiirus, kokkusurutud aeg suruõhu ja adsorbendi vahel ning ebaühtlane jaotus kuivatis. Vool kontsentreeritakse keskele, nii et keskel olev adsorbent küllastub liiga kiiresti. Adsorbent ei suuda suruõhus niiskust tõhusalt adsorbeerida ja suruõhk viib keskuse kaudu läbi suure hulga niiskust, mille tulemuseks on gaasi otsas suur kogus vedelat vett.
Adsorptsioonkuivatis kasutatav adsorptsioonimaterjal on aktiveeritud alumiiniumoksiid. Kui see pole tihedalt pakitud, hõõrutakse ja põrkub tugeva suruõhu mõjul üksteisega kokku, põhjustades pulbristamist. Õhu läbimist tühimikku ei töödelda tõhusalt ja see põhjustab kuivati tõrke.
Õhuniiskus muutub suuresti ning iga ajastusliku väljalaskeventiili äravoolu sagedust ja aega ei kohandata õigel ajal. Mida rohkem vett filtrisse koguneb, seda akumuleeritud vett saab uuesti suruõhku viia.
